lähemale

“Rahune, sa oled kinni peetud.”

Mis peab juhtuma, et mees hakkaks tõeliselt elama?

Vahel on vaja täielikku uppumist, et teada saada, kes sa tegelikult oled. Viis aastat tagasi ei teadnud ma õnnest midagi. Siis aga käis pauk, mis lammutas vana elu algosadeks ja tõmbas keeristormi ka kõik minu ümber.

Kuidas muundub eluline katastroof päästerõngaks? Kuidas leida keset suurimat tormi elu armastus ja mida teevad sellised raputused ühe suhtega tegelikult?

Aus lugu sellest, kuidas kriisid suhteid katsetavad, kust jookseb murdumispunkt ja kuidas sügavikust välja ujuda.

Mis juhtub, kui käid elus vale rada?

Esmalt kadus tuju. Siis kadus uni. Siis kadus isu. Lõpuks kadus tahe. Depressioon oli niitnud mind jalust. Aasta aasta järel näitas see mulle midagi. Vormis mind. Lõpuks sain aru, et pidin endasse vaatama. Endaga tuttavaks saama. Iseennast valima. Iseenda tee valima.

See on olnud teekond, millest praeguseks on saanud kogemus. Kogemus, mis õpetas, kui oluline on keskkond, kui oma mina pole veel piisavalt tugev. Kogemus, mis näitas, et kellegi teise tee käimine ei tee õnnelikuks. Ja kõige rohkem näitas see, et turvaline suhe on parim keskkond, et leida tee iseendasse.

"Tere, mina olen Siim."

Mina olen Siim. Selle lauseni jõudsin ma elus alles mõned aastad tagasi - 35-36 aastaselt. Iseenda aktsepteerimiseni sellisena nagu ma olen. See oli minu lugu - elada teistele, mitte iseennast tunda ja mitte iseennast armastada. Sisemuses haigutas suur tühjus. Vahest olin rõõmus, vahest olin õnnelik, aga kui keegi küsis, et mis ma tahan? Siis oli mu sees suur tühjus.

Ma proovisin seda tühjust täita alkoholiga, suhte-sõltuvusega, pornograafia sõltuvusega, töö sõltuvusega. Alles siis kui ma hakkasin päriselt mõistma lauset "Mina olen Siim ja ma armastan ennast" hakkas kaduma minu jaoks vajadus seda tühjust täita millegagi, mis tuleb väljast ja millest ma olen sõltuvuses.

Minu elu on teekond ja ma olen täna õnnelik selle läbitud teekonna üle. Need taipamised ei sündinud üle öö ja need taipamised ei sündinud tühjast kohast. Ma olen iseendaga tegelenud oma täiskasvanud elu algusest (21. eluaastast) ja see on mind toetanud. See on aidanud mind täna siia - eluga rahul, peaaegu õnnelik ja vaba sõltuvustest. Ma elan ja ma ei ole ennast vaimselt ja maiselt ära tapnud.

Minu lugu laval räägib sellest teekonnast ausalt ja ehedalt.

Iga inimese elu kujuneb väikestest ja suurtest otsustest – mõnest teadlikust, mõnest sunnitud olukorrast ja mõnest alles tagantjärele mõistetud valikust.

Räägin sellest, kuidas ka keerulistes olukordades jääb meile sageli võimalus valida, kuidas me reageerime, mida endas hoiame ja milliseks inimeseks otsustame saada. Isiksus ei ole ainult see, kes me oleme sündides või milliseks elu meid kujundanud on, vaid ka see, kelleks me iseennast iga päev valime.

Minu lugu puudutab hetki, kus olen pidanud endalt küsima: kas jään vanasse rolli või julgen valida midagi uut? Valikuvabadus ei tähenda, et saame kõike oma elus kontrollida, vaid et saame valida oma hoiaku, suuna ja järgmise sammu.

Laval tahan jagada ausalt ka neid hetki, kus olen eksinud, kartnud või kahelnud, sest just need valikud on mind kõige rohkem kujundanud. See on lugu julgusest valida iseennast – isegi siis, kui teised ootavad meilt midagi muud

Peagi saan 40 ja ootan oma neljandat last. Olen olnud 15 aastat vabakutseline fotograaf. Olen õnnelikus abielus, värskes suhtes, loomas oma elu unistust- platvormi, mis ühendab inimesi, aga mis peamine toetab kõndimist oma hingeteel.

Olen alati olnud liiga tundlik, rebel, ujunud vastuvoolu. Minu pisaraid ei ole mõistetud, minu valikuid ei ole heaks kiidetud. Pikka aega ei saanud ma isegi endast aru ja segadus minu sees oli koormav nii kehale kui vaimule.

Olen alles viimastel aastatel jõudnud endaga ühendusse, kuigi on veel minna. Astudes muutub samm kindlamaks ja selgemaks. Õppides ennast armastama sellisena nagu olen, vastab ka maailm, ma tunnen.

Amplituud sügavaima sügavuse ja kõrgeima kõrguse vahel on mu elus olnud tavaline ja tihti ka väsitav. Kõige suurem teekond ongi olnud õppimine iseendaga elama- sellisena nagu olen mina. Olen õppinud tundma oma olemust- tugevusi ja nõrgemaid kohti, haavu ja mustreid. Täna oskan olla tänulik kõikide varjundite eest.

Viimase 10 aasta sisse mahub kasv läbi puuduse tunde minu sees- armastus, raha, üksindus. Olen otsinud väljapääsu ja lahendusi ning tihti tundus, et midagi kunagi ei muutugi ja see tekitas väsimust ja allaandmise tunnet.

Hoides endaga aga usku ja usaldust ning tänulikkust, hakkasid tasapisi maailma peegeldused muutuma.

Olen tulnud kasvama ja sügavusi ning enese tundeid vaatlema, teadvustama. Maailm muutub, muutes ennast- see päriselt on nii- vaadata ausalt enda sisse ja lubada tunda ja kogeda, süüdistamata teisi ja maailmat, võttes vastutuse oma elu eest.

Meil on abikaasaga ühine visioon ja ühendav sügavus. Valime jääda ausaks ja austavaks ning jagame teineteisega ilu ja valu ning toetame üksteist kõigest läbi. Kummalgi oma unikaalne lugu, kuid koos soovime toetada inimesi nende teel- lähemale iseendale. Inspireerides oma looga ja hoides lubavat ruumi tulla nähtavaks kõigega, mis on.

Nähes ennast päriselt, on imeline elada, kogeda ja kasvada, avarduda.

Nagu minu loo «Eluvõrk» sõnades:

Igaüks meist eluvõrgu koob,
on kauneid hetki palju, raskusigi elu toob.
Ma tänu tunnen igaühe vastu neist,
ma olen mina ise just sest….

Kuidas saab iseseisev, eneseteadlik ja edukas naine sattuda suhtesse, kus ta kaotab iseenda? Miks hoiame kinni inimesest, kes teeb meile haiget? Ja miks võib turvaline armastus tunduda hoopis võõram kui see, mille nimel oleme harjunud võitlema?

Pamela Maran on üheksa raamatu autor, ajakirjanik, jooga- ja meditatsiooniõpetaja ning naine, kes on aastaid püüdnud mõista omaenda südame kummalisi keerdkäike. Tema värskeim raamat „Mina ja Leopold. Äreva ülemõtleja armastuse päevik” on aus, kohati valus ja eneseirooniline sissevaade armastusse, ärevusse ja suhtemustritesse, mille juured ulatuvad sageli palju kaugemale kui meie viimane lahkuminek.

Inspiratsioonipäeval räägib Pamela oma teekonnast suhtesõltuvuse ja emotsionaalselt kurnavate suhete juurest armastuseni, milles ei pea enam pidevalt tõestama, pingutama ega kartma, et sind jäetakse maha.

See on lugu lapsepõlvest kaasa võetud mustritest, päästjarollist, lähedusejanust ja sellest, kuidas õppida eristama armastust hirmust üksi jääda.

Aga ka sellest, et terve suhe ei tähenda kahe täiusliku inimese kohtumist. Ilus armastus on hoopis kahe ebatäiusliku inimese julgus jääda – ilma et kumbki peaks selleks iseendast loobuma.